Tõe Tera - 2009 aprill - lisa
 

Ja ta ütles mulle:” See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan sellele kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata.

                      Ilm 21:6 

Armas Peetri kogudus 

Päevad ja ööd vahelduvad. Nädalad ja kuud mööduvad linnulennul. Iga päev alustab midagi uut. Iga uus algus on millegi lõpp.

Seesuguste sõnadega on alustatud kindlasti loendamatul hulgal kirju, kõnesid, mõtsiklusi ja romaane. Lihtsaid tõdesid tuleb aga ikka ja jälle üle korrata, et need meelest ei läheks.

Ka Jumala Sõna, mida Pühakirja alusel igal pühapäeval ikka ja jälle korratakse, nädalast-nädalasse, põlvkonnalt- põlvkonnale, on ju ikka ja alati seeasma, vana ja tuttav. Usinamal tähelepanemisel aga alati jälle uus.

Minu viiekuine Kanadas viibimise saab aprilli kuuga otsa ja lähen tagasi Kodumaale, oma igapäevaste tegemiste juurde, oma pere ja koguduse juurde. Siinsed hetked on olnud meeldejäävad.  Võtan enesega armsad mälestused kaasa. Loodan, et jätan enese tegemistest ka siia pisikese mälestuskillu.Tean juba ammu, et aeg teeb üsna kiiresti oma unustusetööd. Küll Jumal vaatleb ja kaalub seda panust oma silmade läbi.

Tema on A ja O.

Meie inimesed, ka kõige parema püüdlemise puhul, mitte iialgi.

Novembri algusest 2008 kuni aprilli alguseni 2009 on aga maailmas palju asju juhtunud. Ameerika on alustanud uue, mustanahalise presidendiga, uute lootuste ja küsimustega Majandusraskustes vaevlev ilm otsib lahendusi, vaatleb murelikult tulevikku ja hindab oma võimalusi ümber. Tõmbab ennast koomale.

Eesti on suure maailma osa. Riigina oma rahvaarvu vähesuse poolest küll täiesti isemoodi nähtus, kuid sugugi mitte tähelepandamatu ega mittearvestatav.

Rahvastiku ja migratsiooniprobleemid, keeleküsimus ja ainulaadse kultuuripärandi säilitamise tahe, rahvusriigina püsimise soov- see kõik lisab meie maale ja rahvale lisapingeid ja -ülesandeid. 

Kõige suurem ülesanne, mis ka meie põlvkonna kanda jääb, on rahvana edasi kesta ja edasi püsida. Jääda eestlaseks ja teada, et Jumal meid just sellisetna armastab nagu me loodud oleme.

Meie ei tohi muutuda ega maailma unustavasse ükskoiksusse sulanduda.

EI OLE MEIL ARVURIKAST  HULKA, TERVEL RINNAL READ KOOMALE!

Nii kirjutas Viljandimaa mees, Jaan Lõo, 1916 aastal. Need read on lauluks kujundanud helilooja Urmas Sisask. Ja seda laulu laulab eeloleval suvel, laulukaare all, 125 000 eestlast, nende seas sadu väliseestlasi.

Mõistlik on siis selle suure hulga poolt lausutut ka tähele panna ja õpetust kuulda võtta.

Read koomale! Kui selliselt tunti juba 20 sajandi alguses, siis täna on eriti oluline seda koomaletõmbamist tõsiselt kaaluda. Kas pole viimasel ajal mitte liiga suureliselt elatud, liiga palju ühe hingetõmbega ette võetud.

Palju oli muidugi raskete puna-aastakumnete jooksul tegemata jäänud. See kõik tuleb tasa teha.

Suurte vastutusrikaste ülesannete eest on paljud taganenud, paljud on vaid eemalt vaadanud ja iseeneses targad olnud, kahjurõõmsalt-üleolevalt kritiseerinud.

Peale taasiseseisvumist on Eestist võõrsile rännanud ligi 40 000 inimest. Varem lahkunutest on tagasi tulnud tuhatkond. Juurde ei ole kedagi kuskilt võtta.

Tõesti on aeg ridu koomale tõmmata. Oma jõuvarud, nii vaimsed kui füüsilised, üle vaadata. Tegeleda jõukohaste asjadega. Palvetada. Selleks jatkub ju igaühel hingerammu, kuni viimse hetkeni.

Seda palvetööd tuleb teha kõikjal, kus meie rahvas on omale eluaseme rajanud. 

Möödunud aasta lõppu jäi meie kirikute ühendamise katsetus. Sellele soovile oli suur vastuseis ja seekordne katse kukus taas läbi, nagu ka 1990. aastate esimesel poolel.

Võibolla saab väita, et tuli ette kiirustamist. Aga pigem võib tõdeda, et pikki aastaid ei ole selle nimel midagi tehtud.  Kui Eesti on juba ligi 20 aastat vaba ja iseseisev riik, siis on kirikuliikmena kõike seda vaadeldes ja tunnetades  lausa piinlik ja häbi, et meie eesti luterlaste kirik, rahva vaimne elutugi, ei ole ülemaailmselt suutnud kristlikus meeles üksteisele avalikult ja julgelt vennakätt ulatada.

Vastuseisjatel on oma hoiakute suhtes muidugi seletused, õigustused ja vabandused. Kuid jälle lasti soodus hetk mööda.

Enamlaste ja kommunistide kurjuse tagajarjel rebiti ja räsiti meie rahvast. Pillutati teda maailma mööda laiali. Küll itta küll läände. Nüüd süvendame ise oma isekuse, leppimatuse ja vastalisusega seda lõhet veelgi. Aitame Kurja tekitatud haava sügavamaks õgvendada. Kisume kiriku autoriteeti veelgi allapoole.

Kurjus on kiskunud maha meie sambaid ja purustanud alusmüüre.

President Lennart Meri lausus Villem Reimani ausamba taasavamisel, 29. juunil 2004, Tartu Toomemael “ Järgmise samba jaoks ei jätku meil enam graniiti, isegi savi mitte…” 

Miks ei suudeta kiriku seinte vahel üksmeelt leida?  Selle põhjuseks on see, et meie kirik koosneb inimestest ja inimesed kasutavad liiga palju selliseid väljendeid nagu: Aga Mina arvan, aga Mina ütlen, aga Mina tahan, aga Mina mäletan jne jne.

Kirik- see Jumala poolt juhitud, eesti vaimulike suurmeeste poolt organiseeritud ja 1917 aastal vaba rahvakirikuna sündinud, rahvast vaimselt ühte hoidma kutsutud vaimulik kodu. Vaba tahte vastaselt kaheks kistud. Kas on ikka mõistlik eesti luteriusulistel omavahel täna ikka veel vahet teha ja kahte kirikut pidada!

Aastakümnete moodudes küsitakse. Mis sõge rahvas see selline oli. Ennast pole ollagi aga kõike pidi temal olema topelt.

Selle pilguga peaks vaatama ka Toronto linnas tegutsevat kahte eesti luterlaste, silmnahtävalt kahaneva liikmeskondade ja jõuvarudega, kirikut.

Meil ei jägu enam ressursse, et pikalt koos hoida sellisel suurel hulgal paralleelselt tegutsevaid ja omavahel konkureerivaid grupikesi, kus kaasategijateks  enamasti ikka ühed ja samad inimesed. Kogudustele lisaks veel laulukoorid, skaudid, gaidid, ühendused, ringikesed ja seltsikesed – kõiki on topelt või rohkemgi veel - READ KOOMALE! 

Ajalugu teevad inimesed. Mitte ainult need, kes elasid siis ja toona, vaid just ka need, kes täna oma jalul liiguvad, kellel pea mõtlemiseks antud ja suu läbimõeldud mõtete ja nendest kujundatud mõistlike sõnade selgeks esiletoomiseks peas- READ KOOMALE!

Koguduste eestseisjad, koguduste ja kiriku juhid, istuge sõbrameeles kokku ja arutage need küsimused tõsiselt läbi, mida rahvas juba ammu omavahel arutab ja salasosistab. Arutege seni, kuni lahendus leitud. Veel ei ole hilja. Ei tohi lihtsalt hääbuda. Seda ei andesta järeltulijad. Ammugi mitte Jumal. 
 

Lihtsaid tõdesid tuleb aga ikka ja jälle üle korrata, et need meelest ei läheks.

Ka Jumala Sõna, mida Pühakirja alusel igal pühapäeval ikka ja jälle korratakse, nädalast-nädalasse, põlvkonnalt- põlvkonnale, on ju ikka ja alati seeasma, vana ja tuttav. Usinamal tähelepanemisel aga alati jälle uus. 

Käigem siis Tema sõnade jarele. 

Olge usinad, ärge väsige, ärge tüdige, saage täis rõõmu kõigest mida ette võtate.

Hoiduge kahjurõõmu eest.  

Ehk annab Jumal meile võimaluse veel kokku saada. Ja kui ei anna, siis tahan loota, et see tilgake, mille poetasin ajamerre siin, nende kiireltmöödunud kuude jooksul, suudab vähekese veel usumere lainetes kaasa loksuda, enne kui ta tagasi üles taevastesse aurustub, et saada igaviku eluvee allika osaks. 

Õnnistuissoovidega

teie

õpetaja Ants Tooming 

Tagasi