Paastuaeg
 

"Aga meie ei ole argade killast, kes hukkuvad, vaid nende seast, kes ususvad ja säilitavad hinge." Hb. 10: 39

Veebruarikuu on oluline, kuna siia mahub terve rida kirikulise jaoks tähendusrikkaid päevi. Küünlapäev on sümboolne oma sisus, kus kirikus pühitseti kogu aasta jaoks vaja olevad küünlad. Need on ühtlasi valguse andjad ja ka palve kandjad, mis seob meid paastuajaga ja on justkui üks teekond Suurde nädalasse. Paast puudutab nii ihu kui hinge ja seeparast kutsubki Heebreakirja autor meid julgusele, vaprusele. Julgus ja vaprus on voorused, mis aitavad inimest tema teekonnal kui ta teab oma sihti ja eesmärki. Seeparast on paastuaeg osalt prooviaeg, mil katsume ennast äbi, et meis oleks küllat sitkust, visadust, keskendumist ja jõudu loobuda mugavustest, mis pole esmatähtsad inimeseks olemisel ja usu säilitamisel. Paastuaeg algab Tuhkapäevaga , millele eelneb Vastlapaev ("Fastnacht" - paastuöö), mida tuntakse ka Lihaheitmise pühana ("Carne Vale!"). Nõnda kui peame ikka aeg ajalt oma kodu korrastama ja puhastama, on ka meie ihu ja mõttemaailmaga, et jätta alles, mis on olulisim elamiseks ja mis edasiminekut takistab. Siin tulebki kesksel kohal olev küsimus, mis säilitab meie hinge, mis on viimselt vajalik, et hing terveks ja alles jääks.

Sellele küsimusele saab vastuse leida vaid igaüks ise, sest keegi ei saa teise eest paastuda, teise eest mõtteid mõelda, teise asemel loobuda üleliigsest.  Paast on ka Jumala usalduse proovile panek, paastutakse siis kui selleks tuntakse vajadust, mis kasvab välja südamep5õhjast, et jõuda selgusele oma tees ja Jumala tahtes. Tihti elu raskemas ja küsimusterikkamas hetkes, mõtleme, miks on nii ja kas see on ikka õige, õiglane: "Kas pole mu õlgadele pandud suurem koorem kui vaja kanda?". Kuid kas pole me mõelnud, et me kätte on usaldatud oskus paluda Taevast Isa, kes kuuleb me palveid. Paastumine on teekond, kus oleme koos enda tundmise ja Jumala usaldusega, kahtluste ja jumaliku lohutusega.

Inimesed suudavad käituda nii enesekeskselt kui arana, samamoodi kui ettekujutada vaprust ja ennastohverdavust. Kuid kuidas taibata asjade sihti, Jumala Riiki, kuhu me oleme kõik teel, on olulisim, millest lahtuda. Paulus ütleb: "Meil laheb vaja kannatlikkust, et taita Jumala tahtmist." Paastuaeg on usu juurdumise aeg, see mis on tärganud, vajab tugevat kinnitumist  mulda, ja sellest kindlusest sünnib julgus ja hajub argus. Sest inimene, kes on põrmust ja mullast tehtud ja temasse istutati eluhingust (1.Ms 2:7), vajab iga inimene ka aega, mil eluhingus jõuaks ajada "juured" sügavale. Siit kasvabki usk Jumala vastu ja usaldus, jagades ligimestele tröösti, kui ise ollakse kogenud lohutust ja julgustust.

Tõeline usk ei lase enda peale ette kindel olla. Nii ei pea me mitte kartma raskusi, vaid paluma julgust ja usaldust. Et mõista Kristust, selleks tuleb Kristusega koos kaia.

Heebreakirja autor kirjutab: Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud Tema nimel.., et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu." (Hb. 6:10, 12)

Aamen!

õp. Arho Tuhkru

Tagasi