Mõtted
 

Ma tahan kinkida ja tuua Su palge ette oma rännatud teekondade vara, mis polegi muud kui kooskäimine Sinu loominguga.

Kummardun ja ulatan Sulle oma elatud aegade anni, mis pole muud kui teretulemised-hüvastijätud Su sõpradega.

Ma tulen Sinu akna alla oma õhtusse veerenud päevaga, tee raskeks mu silmalaud, mis pole muud kui unenägu.

Astun üle Sinu koja läve, et tervitatada koidu varajast puna - valgust, mis polegi muud kui uue algus.

***

 

Vihma vaikides, rõskuse hajudes veel jahe valgus annab teed uuele päevale. Teadsin, et puhkevad õied toovad muutuvad ja mööduvad haprad tunnid mu silmade ette, Sa pühid eemale katted ning loidad, valgustad kõike oma säraga mu ülal ja mu ümber. Lõhna peidad nii punga kui juba kingituseks murtud gardeeniaõide.

Eile ununes mul pöörata tähelepanu su rõõmule ja tundsin, et justkui hajevil aeg laguneb mu kerjusepeos.

Süüvides nüüd, hämmastun Su ilust ja valvan Su rikkuste hommikut, sest olen vastu võtnud enam kui tagasi andnud.

***

 

Sinise vööga on kokku köidetud taeva hõlmad,
mille tikandmustrisse põimuvad ammune, hiljutine ja praegune.
Tuhat aastat ongi kui eilne või tänase päeva algus,
kus mööduv poeb peitu möödumatusse.


Räägi minuga läbi mu tolmuks pudenevate päevade.
Räägi minuga läbi mu pühkmeiks kuhjuvate tegude.
Räägi minuga läbi mu tasaseks vajuva muldse elu.


Lood Sina ju ajatut aega, kus ehal ja koidupalgel pole vahet,
sest tuhat aastat ongi kui kõikide päevade pitser,
mis seotud sinavas taevatikandis Meistri mustriga.
Uus on kõik, mis alati on Sinu poole, on Sinust

 

***

 

Annan kingiks, oma varandusest varajase uduse siilu ja voogava tuule nõlvaku. Selle, mu varjatud karge paiga, kus iga hommik veel unelevas viisis läbi piimja õhu kannab tasast mõtlikku laulu.

Laulu, mis sulab läbi kevadise halli lumeviiru ning sõlmib kanged, kivinenud savised teed kord kaunimaks mäekinguks ja saabub sügavsiniste kellukakuljuste ääristatud pehmete samblarohliste radade aeg.

Tagasi