Jutlus - juuli/august 2008
 

... 

Ei ma küsi, mida mul kaasa on võtta Sinu suurte andide keskelt, vaid seon oma palved nõnda kui paljud enne mind palmitsenud. Kanged sõnad leiavad ise Su juures oma õiged värvid ja tänud sõnatuna jutustavad Sulle mu lood. Jah, neis on tujujooni, aga ka sooja rõõmu mu seest, sest Sina oled  mu pikkade teekondade tähiseks ja märgiks mu ees. 

...

Veerahvas

Las vesi, mis vihmana laskub Su ülemistest paikadest, peseb mind.  
Las vestavad piisad mulle oma rännakuist taevast maa peale. 
Las vesi, mis jõuab pinnale sügavatest paikadest, värskendab mu meeli ja kaotab janu.     

Las jutustavad ojad ning nired mulle asjust, mida oled Sina sügavustes ilmeliselt loonud, nõnda, et seistes võin suruda varbad sooja mulda ja Su häält ära tundes tean, et kuulun nii maale kui ka taevale. 

...

Sõnajalarahvas

Vaata, sirutun su pilgu ette justkui imelise, võõra jõuga ning eemale lükkan kõik, mille alla enne end peitsin. Ei mäleta, kui kaua ma uinusin või millal jäi kõik vaikseks mu sees, kuipalju kordi mängisin sinuga peitust ja pugesin jahedasse varju. Kuid sa pidasid mind meeles ajani, mis on  sinu oma, mil su soojus otsis mind üles. Ei osanud loota, et mu soontesse on peidetud lehed ja kasvamise tahe. Sa maalid mu käed  smaragdroheliseks ja ehid sõrmed malahhiidiläikega, kaunistad mu randmeid sarderi ning merevaigukulla pruuni varaõhtu päikesevärvi narmastega. Vaata, sirutun su poole ja hoian sinust kinni justkui imelise, võõra jõuga ning kasvan su heameele aias, mulle armsaks saanud paigas. 

...

Lõngalugu

Uue päeva veel kahvatus punavas kumas, eilse toimetuse tolm on ammu laskunud maha ja silm ära tunneb armsaks saanud paiga.Vurin-surin, surin-vurin; Sina põlvitades ketrust kertrad.

Mind äratad varajases vaikuses ja hetked veerivad end vurravaks hommikuks ning lõunatunniks. Läbi sõrmede joostes uue hoo saan endale, ja Su oskuse läbi ei karda ma enam katkeda.

Sina ketrad mu päevadest pika villase lõnga, mis kootakse kuskil uues paigas mulle veel tundmatuks mustriks ja Su silmad kiidavad ketrust ning aega möödunut, mil kostis vurin-surin, surin-vurin ... 

...

Ammu see oli, kui põld ees seisis: 
lai, tummine ja must. 
Käsi adrakurge hoidis, mil vaoline künnis 
lahti lõikas maa loomuse just.
 

Ammu see oli, kui õhtukuma sirbil 
peitus hõõgvel kera 
või koidualguse tärkavas karguses, 
kui mulla rüppe puudutas tera.
 

Ammu see oli, kui nisu vakku vaos 
siis kõrgusesse poeb. 
Loomus loodud ja uudsevilja uue elu  
lõikab, korjab, tuulab käsi soe.

...

Mosaiik

Nopi see tilluke kivike: türkiissinine, mereroheline, kuldkollane, tuhmpunane. Nopi see tilluke kivike, nii sarnane oma veljele. Ja meister, mänglevas rõõmus, korjas kive värvilisi. Nii ühesuguseid, samapalgelisi: siniseid, kuldkollaseid, tuhmpunaseid...

Tõstes neid ülesse, ruumi leides, sai otsimise, äratundmise, korjamise aeg täis. Külg-külje kõrvale, omale paigale, nähes sõpra samasugust, märkad ometi: igaüks omane omale kohale.

... 

õp. Arho Tuhkru

Tagasi