Jutlus
 

Jutlus Mk 7:31-37

"Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinna-maa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates ohkas ja ütles talle: "Effata!", see on "Avane!" ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid:  "Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud raakima!"

Kurdi ja kidakeelse tervenduslugu on mõjuv oma visuaalse teksti poolest. Tõepoolest, meile on vaja just toimingut ja tegu, et see, mida me kuuleme, näeme, öelda tahame kinnistuks ja jääks meisse. Oleks imeline, kui tõesti kõik, mis kord kuuldud ja õpitud
ning meis sügava äratundmise äratanud, jääks tallele me meelde. Tahaks, et kord avastatud mõtted ning aegu tagasi kohaselt lasustud sõnad ei tuhmuks, vaid püsiksid erksana.

Kas oleme mõelnud kui palju me kasutame tegelikult omi meelte võimalusi, et vastu võtta Jumala poolt pakutut. Me oleme tihtipeale kui lapsed, kes kuulavad oma vanemaid ja võtavad vastu vaid selle osa, millest me aru saame ning esmapilgul tundub vajalikuna. Me suudame küll eristada ja oma mõtteis hinnata hetkel olulisimat, kuid märgata Jumala poolt pakutavat küllust on ehk tõesti sama raske kui valgest valgusest eristada silmaga vikerkaare värve. Ometi teame, et need on seal olemas.

Kuulda ilma kuulamise ja kuuletumiseta õpetab unustama, vabandab meid olemaks hoolimatu, pealispindne. Seepärast peamegi õppima kuulama ja rääkima, õppima märkama ja aitama. Eks see algab koguduses just leerilastest peale, et kuulata ja rääkida oma ligimesega, kõigest mis inimeseks olemises vaja on.

Tihti oleme arad, kardame ennast avada ja südamest asju teiste öelda või teist inimest lähedale lasta, et mitte ise haiget saada. Olla võõras võib meid teha tugevamaks, sest keegi ei tea mind ja mida vähem ma tunnen teisi, seda vaiksem on mu vastutus ja seotus teistega. Mul pole kohust võõraste jaoks ennast kulutada, seega olen ma vaba ja sõltumatu. Ometi astub Kristus ise me teele ja avab kõrvad kuulama. Jeesuse tervenduslugudes on harva kirjeldatud konkreetset tegu, mille läbi tervenemine toimub. On's inimloomusele nii omane see, et meile kui lastele ei piisa ainult sõnadest, vaid nähtamatud sõnad saavad oma tähenduse ja haakuvad me ellu just teos. Just sõna sai lihaks ja ELAS meie seas.

Vastu võtta, kuulda ja kuuletuda on kunst, mis muutub tarkuseks vaid siis kui ta ka meelde jääb. Tähele panna seda, mida meile öeldakse, on ime, mis sünnib ikka ja jälle. Muhamedi väimehele ja ta järglasele Alile on vanad araablased omistanud ütluse: "Tarkust otsides ei tohi sa peljata isegi teekonda Hiinasse ja pane tähele, mida sulle öeldakse, ja mitte seda, kes ütleb. "Erinevalt vanadest araablastest ei pea me jalge ette võtma pikka vaevarikast teed, vaid Kristus ise astub ja avab kõrvad kuulma, suunates meid otsima Jumala Riiki ja kuulatama, et mõista: miks sõna sai lihaks ja elas meie seas. Ehk on kuulekus kingitus ja märk tõeliselt vabaolemisest ning iseseisvusest, et saame anda omi andeid armastusest Jumalale ja ligimese teenimiseks. 

Psalmis 78: 3-4 on selle evangeeliu miteksti mõtte paralleel: "Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad an meile jutlustanud, seda me ei taha salata nende laste eest."  Siit jõuab edasi tervendusloo teise poole juurde, mil keeleköidik avanes ja ta rääkis selgesti. Oli ju inimese esimeseks tööks paradiisiaias nimede panek, et oleks selgus: mis on mis ja kes on kes. Üheltpoolt ongi paljud me mured tingitud, et me ei suuda aru saada meile öeldud mõtetest ja teiselt ei oska ise ennast teistele selgeks teha. Tõesti, sõnad tunduvad kõige kergemad ja kiiremad vahendid suhtlemisel ning enese teatavaks tegemisel. Siiski on tihti hetki, kus tahaks sõnu hiljem tagasi võtta, ja kui peaksimegi ütlema, surevad nad me huultel oskamatusest või argusest. 

Enese väljendamise vajaduse jõudu nii sõnas, pilgus, helis, vaikuses - kõikides tajudes on aare, mis aitab meil selgust saada iseendis ja teistega suheldes. Õigupoolest polegi inimene suurt miskit muud kui loendamatu kogum laenatud kohtumistest, mil oleme kohanud teisi inimesi, tundnud Jumala lahedalolu, imetlenud ümbritsevat ilu jne. Siia on peidetudki osa jumalikust loomise imest, mil inimesele kingiti v6ime muutuda.  Muuta, see on oskus anda tähendus ja väärtus ka lihtsamaile kohtumisele, teha oluliseks viiv, mil märkasime jumalikku või hingerahu õnnis tunne meid valdas. Vastuvõetud sõnumi ehk kuuldu kuulutamises ongi koht kus me kristlastene toimime maailmas. Oleme Kristuse kiri, mida kanname edasi ja see on kirjutatud me südamesse. See on eesõigus, kui saame ise öelda, mida me oleme kuulnud, tundnud ja mõelnud. 

Hildegard von Bingen on öelnud nõnda: "Armastus on see, mis kõiki algaineid, looduse osi ja inimesi, selle maailma kindlustamist ja kaunidust puudutava sobivalt eristab ja mõõdukalt kohandab. Sellest armastusest, mis on labi ja lõhki jumalik, koosneb ihaldusväärseim - kõik hea."  Soovin, et Kristus meidki kohandab kuulajateks ja õpetaks meid märkama ta tööd ning annaks me sõnadesse selgust. 

Aamen. 

Arho Tuhkru


Tagasi