Kui karjane otsis üksikut põgenikku
 
Missugune inimene teie seast on, kellel sada lammast
on, ja kui ta ühe neist ära kaotab, eks ta jäta üheksa-
kümmend üheksa kõrbe ja lähe selle järele, mis ära on
kadunud, kuni ta tema leiab?
Luuka 15,4


Väga terav silm oli sel karjasel.  Kohe ta märkas, et sajapealisest karjast üks oli kadunud.  Ega see nii kerge ei olegi valvata suure karja järele.  Nad on ju kõik elu täis, liiguvad ühest kohast teise, ja kerge asi on ühel või teisel kaduda.  Ei ole võimalik neid ühtelugu üle lugeda.

Selle ärakadunu vastu lõi lõkkele karjase isasüda ja seda põgenikku ta hakkas otsima.  See oli üks rahutu karjatall, niisugune rahutu hing, kes kuski ei püsinud.  Temale ei meeldinud elu üheksakümne üheksa hulgas.  Leib, toit, maitsev Palestiina mägestiku rohi ei lepitanud teda põrmugi.  Ta tahtis minna kaugemale, kuhugi eemale – kas kõrgemale või kursitikku, seda ta isegi ei teadnud. Igatahes nende jälgedesse, kes siin maailmas võisid kergesti eksida ja siis kahetsesid oma pattu.

Neid rahutuid põgenikke on maailmas alati vähemik, üks osa sajast.  Need on kunsti- teaduselapsed, need on inimesed suure usu ja lootusega, need on sageli iseloomult nõrgad ja jõuetud, aga neil on niipalju tuld silmis ja hinges annet, et nemad annavad elus palju teistele, aga ise on näljas ja janus.  Kõik äitsememehed ja –naised rikka, armastava südamega kuuluvad vähemiku hulka.  Üheksakümne üheksa karjatalle mehine laul ei ole kunagi nii tugev kui ühe üksiku nutja südame õrn viis jumalikust armastusest, sõprusest ja õnnest.

Ja seda üksikut otsib karjane.  Tema otsib karjast ja karjane teda.  Põgenemine ei olnudki muud kui otsimine, rahutu rännak millegi parema järele.

    Ja karjane jättis üheksakümmend üheksa kõrbe, selle suure enamiku.  Nad jäid inimeste au, uhkuse, jõu ja raha hoolde, jäid teaduse, tarkuse, kavaluse ja osavuse kätte, jäid mullale ja põrmule saagiks.  Karjast ei ole neile vaja.  Karjane otsib seda üht, seda haiget jooksikut, seda nutvat, igatsevat südant. 

Jaan Lattik