Esimene advent
 

I ADVENT

Hüüdja hääl on kõrbes:  „Valmistage Issanda teed, tehke tema teerajad tasaseks.”  Nõnda ristis Johannes kõrbes ja kuulutas meeleparandamise ristimist pattude andeksandmiseks.  Ja tema juurde läks välja kõik Juudamaa ja Jeruusalemma rahvas, ja kõik , kes oma patud üles tunnistasid, ristis tema Jordani jões.

< xml="true" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:office" prefix="o" namespace=""> 

Ja paras aeg tuli, kui Heroodes oma sündimisepäeval söömaaja tegi oma suurtele isandatele ja pealikutele ja Kaalileamaa üle-matele.  Ja Heroodia tütar tuli sisse ja tantsis ja see oli Heroodese ja nende meele pärast, kes lauas istusid.  Siis ütles kuningas neitsile:  „Palu mult, mis sa tahad, ja mina annan sulle.”

 

Ja tema vandus temale:  „Ma annan sulle, mis sa iganes mult palud, ehk oleks see mu pool riiki.”  Ja tema läks välja ja ütles oma emale:  „Mis pean ma tegema?”  Aga see ütles:  „Ristija Johannes pead.”  Ja tema läks kohe rutuga kuninga juurde, palus ja ütles:  „Mina tahan, et sa mulle sedamaid vaagna peal Ristija Johannese pea annad.” 

 

Ja kuningas läks väga kurvaks, aga oma vannete ja nende pärast, kes temaga lauas istusid, et tahtnud ta seda temale keelata.  Ja kuningas läkitas varsti ühe vahimehe ja käskis tema pea tuua.  Ja se läks ära ja raius vangitornis tema pea otsast ära ja tõi vaagna peal ja andis neitsile ja neitsi andis ta oma emale. 

 

Markus 1, 3-5 ja Markus 6, 21-28 

 

See oli julge ja selge mehehääl, mis sealt kord hüüdis ja rääkis.  Kõne oli nii vaba ja mehine, et see läks hüüdjale väga kalliks.  Ta kaotas oma pea.  Kes meist ei oleks näinud kuulsate kunstnike maale, kuidas noor tantsijatar kannab verist pead vaagnal.  Ulatab selle oma emale, kes rõõmsa ja üleoleva pilguga silmitseb eluta pead.  „Ei see terav keel saa nüüd enam minule häbematusi näkku visata.  Kes on teda minu üle kohtumõistjaks pannud?  Siin  maal valitseb kuningas Heroodes ja kuninganna Heroodias.  Mitte see vastik kõrbehulkur oma kaamelikarvast kuuega.  Kahju, et oli nii noor.  Oleks võinud veel kaua elada.”  Mida ta aga rahvale kuulutas?  Ega seegi ei meeldinud Heroodese kuningakojale.  Ta kutsus rahvast üles teed valmistama ja tasaseks tegema ühele isandale, valitsejale või kuningale, kes pärast teda peab tulema.  Ristis rahvast ja nõudis neilt meeleparandamist.  Ja pattude ülestunnistamist.  „Mis on patt?  Kes sellest avalikult räägib?  Niisuguseid erakuid on varemaltki kuuldud!  Mis loeb seesuguse pea?

Ässitab rahvast.” 

      Päid oskavad ka tänapäeva diktaatorid ja hirmuvalitsejad maha raiuda, aga kõrbehüüdjate häält ega kuulutust ei saa nad tabada.  Friedrich Nietzsche ütles, et maailm on värav tuhandetele kõrbetele, tumm ja külm.  Eks ole kogu maailm tänapäeval nagu suur kõrb, kus kõle tuul mängib.  Tal puudub soojus ja hing.  Kurt ja tumm on ta inimese küsimustele, kust läheb tee Jumala juurde.  Miks suletakse väravaid taevariigi otsijaile?  Teadku kõik võimsad ja vägevad, kes tulistavad Jumala trooni, et hoolimata vihast, vaenust ja vere värvi ähvardustest, ei ole kõrbe hüüdja hääl raugenud ega väsinud.  Murrab sisse ka meie päevade suurlinnade kivist kõrbesse ja räägib julget kuulutust – valmistage Issanda teed, tehke tema teerajad tasaseks.  Avage aknad ja südamed ja kuulake kirikukella helinaid – neid helistatakse kõrbest, sealt kus timukas raius esimese kristlase pea – ja helin kostab selgesti meie kiviste müüridega piiratud linna tänavatele. 

      Püha raamat lisab juurde:  „Ja tema juurde läks välja kõik Juudamaa ja Jeruusalemma rahvas.”  Läheme nendega kaasa.  Kõrb ja ka meie kodu ei ole siis enam tumm ja külm. 
 

                                                Jaan Lattik  

Tagasi