Kui mõne aja eest maeti üht suurt riigimeest, kirjutas üks ajaleht surnule haude järele need sõnad: „Meie käisime elus su järel, ja täana astume viimast korda su jälgedesse, need viivad sinu haua ääre”.  See on kõigi juhtide osa siin maailmas, et nende jäljed kaovad hauda.  Sõbrad ja saatjad valguvad mullaonni juurest laiali ja otsivad endile uut juhti ning sõpra.  Hauani saadavad lapsed oma vanemaid, noorus oma kasvatajaid, rahvas oma paremaid poegi ja juhte.  Mõnd aega värisevad surnu mõtted ja sõnad üle haua, kuju püsib silmis, kuni tulevad uued mõtted ja sõnad, ilmuvad uued kujud ning matavad kalli lahkunu järjest raskema mullakoorma alla.  Haua põhi vajub sügavamale.

Kole oleks haud, raske ta mullast kate, kui me ei teaks, et inimsoo kalmistul on ühes kohas muld eemaldatud ja haud lahti ning vaba.  Seal tukkus lühikest aega Jumala Poeg ja astus siis ellu tagasi.  Et igavesti õnnistada, juhtida ja armastada inimesi.  „Mina olen ülestõusmine ja elu,” see on Lunastaja haua tervitus.  Ta ei ütle: „Ma olen surm ja öö, olen igavene kaotus ja vanne, mil ei ole lõppu”.  Üks juhtidest on elus.  Ja kes käib tema jälgedes, sammub tema haua sihis, see elab oma juhiga südamesõpruses elus ning isegi surmas.

Kes usub, seda ümbritseb alati justkui ülestõusmispüha hommiku värskendav eluõhk.  Kes usub, et Jumal on armastus, kes usub, et raske äripäevatöö on Jumala and, ja kes usub, et pisar on pärli vääriline, see elab ka valus ja viletsuses, elab risti all mehist elu.  Milline raskus või takistus suudaks purustada need elavad salasidemed, mis alati ühendavad usklikku inimhinge tema elava juhiga?  Kes pühib ära inimese huultelt palvesõnad, nii õrnad ja õilsad, mis sinna ilmuvad südame sügavusest, tulevad teadmata nagu pisaradki silmi, kustki kaugelt?  Ja neile kõnedele vastatakse igal hetkel taevast: „Olen ülestõusmine ja elu, kes usub, ei see saa surma näha. ”   
 
Surma ei taha keegi näha.  Me läheme töös ja kannatuses seda teed, kust meile läheneb igavene elu.

KODUMAALT LAHKUMISE AASTAPÄEVAKS

                                           Praost Rudolf Kiviranna

                                                           1912 – 1995

   Täna oleme tulnud Jumala palge ette, et oma südames anda ruumi maale, kus me oleme sündinud, kasvanud ja kus on möödunud meie elu parimad, ilusaimad aastad.

   Paljud pildid ja mälestused elustuvad meie hinges, pühitsedes kodu- maalt lahkumise aastapäeva.  Ei oleks õige neid pilte ja nendega seoses olevaid mõtteid ja tundeid lihtselt kõrvale lükata.  Kas me seda endale tunnistada tahame või mitte, nad moodustavad suure osa meie hinge paremikust.  Ja ükski inimene ei tee õigesti, ignoreerides oma olemuse sügavamaid, põhilisemaid osi.

   Jumal, kes meile elu on annud ja seda elu oma imelistel teedel läbi paljude ohtude hoidnud, kasutab ka meie elamusi ja mälestusi, et meile lähedale tuua oma tõdesid, tahet ja õnnistust.

   Need on erinevad pildid, mis täna siin kiriku vaikuses inimhingedes saavad elavaks.  Aga neile kõigile on üks asi ühine:  nad on tihedas seoses orjaahelaisse surutud Kodu-Eestiga ja ta rahvaga.

   Eesti, su vaenlased arvasid, et sa oled surnud, et oled nagu sõdur, kellel ööpimeduse tulles ei ole lahinguväljal kedagi, kes seoks kinni verd jooksvad haavad, ja kes üha kahaneva lootusega ootab hommikukoitu, millest ta ei tea, kas ta silmad seda üldse veel näevad.

   Su vaenlased on sulle tuhandekordselt ütelnud, et sa oled surnud.  Aga ennäe – sa elad, sa paljukordselt haavatu, põletatu, piinatu, laastatu ja orjaahelaisse seotu.

   Eestlased, kelledel on õnnestunud raudeesriide tagant pääseda vabasse maailma, on toonud meile sinult, kannatav kodumaa, kindla tunnistuse, et kommunistlik vägivald ja terror ei ole suutnud murda su elu- ja vabadustahte selgroogu.

   Ja kuigi vabadus on kõigist välise elu avaldustest kõrvaldatud, elab see edasi metsades, põrandaall, vaikse häälega lauldud isamaalistes lauludes, usalduslikus käesurves ja mehises, kindlas pilgus, ennekõike aga südamete varjatuses, lootuses, mis ei väsi, palvetes, mis ei lakka, usus, mida võõras vägivald hingest kätte ei saa.

   See on Kodu-Eesti reaalsus.