Suure Nädala mõtteid
 

Me ei ole ara teeninud, et hüüda ja hõisata "Halleluujat" igavesest ajast igavesti, sest kätte on jõudnud aeg, milles ei ükski inimlik mõte, tahe ja tegu ei jää püsima. Kui saame tunnistada, et Jõuludes murrab igavik hetkeks aega sisse ja annab endast märku, siis mõtleksime järele, mis viimselt on olulisim inimeseks olemises. Suure Nädala sündmustes ja ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu. Lõpuni mõista Suurt Nädalat on sama, mis mõista igavikku või kuidas Jumal sünnib inimeseks ja inimene rüütatakse taevase kirkusega.< namespace="" prefix="o" ns="urn:schemas-microsoft-com:office:office" xml="true">

 

Ometigi saab olla samast maapõrmust võrsunud materialist sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku nii mõõduva kui möödumatu, maise kui taevase: "Võtke! See on minu ihu.", "See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. " (Mk.14:22-24) Lõpeks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.

 

Nii on ka inimestega - meiega - sõprade ja imetlejatena, kes oleme Palmipuude pühas

hõiskamas: "Hoosianna!" ja seejarel tahame süüvida õpetusse suurimast käsust :''Armasta Issandat, oma Jumalat' (Mk.12:32-34), proovime mõista lesknaise kahte leptonit, kus ohverdatakse kõik:"... tema, aga pani oma kehvuses kõik, mis tal oli. " (Mk.12:42-43).

 

Ometi tunneme ka aega, mil oleme halvatud ja mürgitatud, mil ühtki õiget sõna ei tule meelele ja ühtki õiget tegu ei suuda teha. Nii antakse vaid vähese eest ära kõige kallim: ".. .ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda." (Mk.14: 10-11). Kas pole meis olemas argust, et saada oma hirmu ohvriks, mil julgus haihtub olematuks: "Ja kõik põgenesid, jättes ta maha... " (Mk.14:50-52).

 

Kuid ka kõige põhjatumasse sügavusse kukkudes, saab lõpuks igaüks meist toetuda pinnale, millelt taas tõusta ja leida uut jõudu, kui Küreene Siimona kombel aidata kanda Kolgata teekonnal Jeesuse risti (Mk.15:21). Usun, et Arimaatia Joosep on peidus igaühes, võtta julgus kokku, astuda ning paluda enda kätte Jeesuse ihu (Mk.15:43). See ongi inimeseks olemise lugu, osalt lihtne ja inimlikult lootusetu, teisalt ometi valmis vastu võtma Hommikut, mis saaks olla "Jumala Kirkuse naite/ava".

 

Vaikne Laupäev kannab oma vaikuse nime ning on täidetud valvamise ning Issanda armu ootusega. Samas peidab see aeg eelaimatava sündmusena järgmise päeva tähendust, nõnda kui on olemas Jõulu- või Jaanilaupäev.

 

Traditsiooni järgi toimub ime 40 tunni jooksul, mil Jeesus reedesel päeval kell kolm sureb (Mk.15:34) ja naised avastavad Pühapäeva hommikul seitsme ajal, et haud on avatud (Mk.16:3-6). Nõnda on Ülestõusmispühad Valguse võit Pimeduse üle.

Koidukiired murravad hauapimedusse sama moodi kui munakoor praksatab, et lasta endast valja uus elu. Kristus on oma surmaga surma surmanud. Nii joome ühtviisi kannatuse karikast, samas ka igavese elu ja uuestisünni karikast. Emmausi teel olevate jüngritena ei suuda me Kristust tunda, kuid leiba murdes ja jagades tunneme ta ära. Jeesuse elususe imelisus ja aratundmine on teema, mis seob kokku Ülestõusmispüha järgsed päevad.

 

Tasapisi hakkab ilmsiks saama Jeesuse tõeline ja varjamatu loomus, olla Lunastaja. Ülestõusmispüha tähendusvarjundeid on nõnda palju, et nad suudavad lummata iga inimest ja kõike saabki vaid kokku võtta lihtsa sõnaga RÕÕM, mis toob esile õndsuse. See õnnis rõõm lõpetab kõik, põhjendab kõik, loob uueks kõik. Selle võtab kokku laulik: "See on päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmutsegem temast." (Ps.118:24). Kogu loodu mõistes on "Issanda päev" alanud ja meie ülesanne on au anda.

 

Tundes inimest ja Taevast Isa, suudabki Kristus kokku siduda tõotuse, mis ta mäejutluse alguses andis. Õigupoolest siin muutub see tõeliseks ja taide läinuks kõigile neile, kes kuulevad Jeesuse sõnu (Mt.5:2jj.):

"Õndsad on need, kes on vaimus vased, sest nende päralt on Taevariik.

Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.

Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.

Õndsad on need, kel nälg ja jänu õiguse järele, sest nad saavad kullaga.

Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.

Õndsad on puhtad südamelt, sest nad näevad Jumalat.

Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiustakse, sest nende päralt on Taevariik."

Olge rõõmsad ja hõisake: "Kristus on tõesti üles tõusnud!"

õp. Arho Tuhkru

 

Tagasi