Jutlus
 

Jutlus -  Lk.17:11-19

 

Inimese parim anne on mäletada ja seejärel unustada. See on imepeen mehhanism meis kõigis, mis talletab mõned asja nii sügavalt mällu, et see mõjutab meid tahes-tahtmata kogu aeg. Teisest küljest, sama mehhanism kustutab mälust me enda püsima jäämise nimel ära hetked ja olud, mis on nõnda valusad ning lõhkuvad ja kuulutab me mälu jaoks need olematuteks. Elu liiga järsk muudatus ja sellega kohanemine nõuab tihtipeale lõivuks eelneva unustamise. Kas suudabki ükski keha ja hing lõpuni tunnetada, kuidas ta on elav ja mille võib kaotada. Kui Jumal lõi inimese oma näo järele, kas just siis selline kuju peabki endas varjatuna kandma jumalikku ka kõige valusamas ajas? Kas julgeme tervitada hommikut, kui see on sama tuhm ja tühi kui loendamatud eelnevad.

Kui palju on olnud tegelikult kordi, kui südamest tulevad sõnad:Jumal on andnud ja Jumal on võtnud kiidetud olgu Issand!. Püha Franciskus ütleb oma Päikeselaulus: Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tuule kaudu ja õhu, pilvede, ilma kaudu, olgu see selge või sünge, ..., kiidetud ole Sina, mu Issand, nende kaudu, kes andeks annavad armastusest Sinu vastu ja kannatlikult taluvad haigust ja raskusi.

Tänulikkus on oskus mäletada ja anda oma hinnang sellel, seega väärtustada endas ning ümberringi toimuvat. Meis kõigis on peidus sisemine õiglustunne, mis ütleb, et meil on õigus elada paremat elu ka kõige väiksemates asjades. Nõndasamuti oli ka nende üheksaga, kes olid haigusest tervenenud. Nende jaoks oli loomulik see, et nad said tagasi pöörduda ühiskonda ja nad võeti taas vastu. Ehk küsisid nad oma mõtteis, miks neid saadeti preestri juurde end näitama. Ehk tõesti oli tegemist kunagi mingi koleda eksituse ja halva unenäoga ja nüüd on taas kõik endine ja mees kes kõndis Samaaria ja Galilea vahelt vastu, lihtsalt märkas seda.

Pidalitõbine oli hüljatud ja maha jäetud kõigi poolt, pidi loobuma kõigest hüvedest, mida oli saanud sünnipära õiguse või oma töö ja andekusega teeninud.

Aga üks nende seast, nähes, et ta oli paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse ette teda tänades.

Mu mõtted jooksevad jaanikuu päevadesse, kus valget aega on kõige pikemalt ja Jaanilaupäeval süüdati jaanituled, lisaks eelnevale on see ka Võidupüha. Laupäev kannab endas osakese juba tulevast päeva, eks siis mõelgem sellel valgeimal õhtul ja ööl tänust ja ka jumalikust valgusest. Jaanikuu on ka surnuaiapühade aeg, mil mälestatakse  eestpalvetes omakseid, kes on olnud me kõrval.

Tulgem siis kokku, et tänada Kristust, et ta on meid oma ihu ja vere läbi terveks teinud, valgustanud ja võidu toonud ning need kelle oleme pannud hauda, on „eluseemned “mis mulda külvatud Ülestõusmise päeva tarvis.

See ongi me vastus Jeesuse sõnadele: Sinu usk on sind päästnud! Ehk Jumala imed toimivadki märkamatult, mõni üksik vaid taipab seda ja kristlastena oleme kutsutud teenima kõiki, ilma et nemad seda märkavad. Blais Pascal arutleb oma Mõtetes: Mu käed on väsinud ja mu huuled kinni pitseeritud; olen kinni süü ja süütuse kahevõitluses ja ma ei ole vaba; ma olen kõvasti kinni ja olen nõnda tehtud, et ei saa uskuda. Mida Sa tahad siis, et ma teeksin? See on õige, aga viimaks pea meeles, kui sa oled võimetu uskuma, siis on see su kannatusest, kui ka põhjused ajendavad sind uskuma, ei suuda sa seda mitte. Ära keskendu siis mitte enda veenmisele, otsides tõestusi Jumala olemasolust, vaid vähenda omi kannatusi.  Suur osa kannatuse tähendusest on meie peas ja mõtteis ning kui Samaarlase ihu sai puhtaks, oli ta oma mõteteski selle teekonna läbinud ja ta uskus Jumalasse.

 

Aamen

 

Arho Tuhkru
Tagasi