Sinu soole ma annan sellesinase maa...

 
Sinu soole ma annan sellesinase maa...

1Ms 15: 18b


Jumal annab inimesele sündimise läbi erilise võimaluse, elada selles maailmas, kaduvas ent seda kaunimas.

Ta kingib selles sünniaktis inimesele ka tema rahva ja õnnelikumal juhul ka maatüki, millel elada. Õnnetud on rahvad, kellel puudub see maatükk, mida kodumaaks nimetada. Meie rahvas on selle poolest õnnistatud ja hoitud. Veel enam. Jumal on andnud meile ka tugeva armastuse ja poolehoiu selle maalapi vastu, mida oma Kodumaaks, Eestiks, kutsume.

Kummalisel kombel on aga ka paljudel teistel rahvastel huvi ja himu selle kauni paigakese vastu. Ja seda himu on jagunud läbi kõikide viimaste aastasadade.Himu ei ole siiani vaibunud...

Veebruari kuu on meie iseteadvusele andnud kaks väga olulist tähtpaeva.

Esiteks julges XX saj. alguskümnendil üles sirgunud poliitiliselt erksameelne rahvas kuulutada põlistel Eesti aladel 24.2.1918 välja rahvusliku ja poliitilise sõltumatuse. Sellest sõltumatusest oli unistatud juba alates sõjapealik Lembitu langemisest Sakalamaa väljadel XIII saj. alguses.

Teiseks kinnitas küünlapäeval 1920 suur naaber, oma allkirjaga lepingul, allajäämist Vabadussõja heitlustes.

Jumal on avaldanud tahet, et selle väikese põhajamaise rahvakillu hinge tooks külm ja käre küünlakuu soojaandva uhke enesetunde.

Toronto Peetri kogudus on küünlakuu esimesel pühapaeval austanud oma mälestusteenistusega neid langenud sõjamehi, kes Eresti vabaduse eest on sõnade või vaikimise asemel kasutanud oma vaprust ja ohverdanud vabaduse nimel oma elu.

Seda mälestust tahame sellelgi aastal kalliks pidada.

Eesti maleva on võidelnud vapralt muistses vabadussõjas, mehed on ennast ohverdanud Jüriöö lahingutes. Loendamatud on jäänud lebama Liivi- ja Põhjasõja taplusväljadele.

Mahtra Sõjas ülesasutunuid nüpeldati sealsamas mõisavälja lumel ja veeti edasi tapiga Siberisse. Võideldud on Türgi- ja Jaapani sõjas ning I Maailmasõjas. Paljud tuhanded on aastakümnete jooksul kannatanud punavägede kasarmutes. Täna on meie rahva pojad võitlusväljadel Iraagis ja Afganistaanis. Sealtki on mitmed „kilbil“ kantuna koju toodud. Kes oskab kokku lugeda neid nimetuid kannatajaid, kes vastalise meele eest on mõisatalli pingile sirutatud ja peksu järel kaotanud oma tervise, teovõime ja elugi. Seda võitlemist on olnud meie väikese rahva jaoks liigagi palju.

Kõike seda võitlemist on võideldud oma iseolemise nimel. Kas otseselt või kaudselt.

Kõige suuremad ja meeleheitlikumad ühisvõitlused võideldi aga Vabadussõjas ja nende meeste poolt, kes II Ilmasõja pöördehetkel püüdsid tagasi võita Eesti Vabaduse ja puhastada selle kaotusest tekkinud häbipleki rahva hingest. Sinimägedel ja taganemislahingutes näidati üles seninägematut vaprust, mida imetlesid ja kadestasid nii vaenlased kui ka teistest rahvustest kaasvõitlejad samal rindepoolel. Need poisid võitlesid lootusetut vabadusvõitlust ja tegid seda Eesti eest. Eesti vabadus oli aga maailma suurvõimude poolt juba kokkukägardatud lehena paberikorvi heidetud.

Haudade põhja teil tänu, kangelasvennad, haad und!

Täna on Eesti taas paari aastakümne jagu vaba ja tähistab oma 91 iseseisvusaastat. On kahetsusväärne, et ei ole julgetud avalikult kiita, ülistada ega aumärgistada neid kangelasi, kes ennastohverdavalt meie iseolemise eest võitlesid. Saksa sõjamundrit nähes haarab maailma paanika. Punamõrtsukate hävitussümbolid ehivad aga T-särkide rinnaesiseid ja isegi mitmete suurlinnade tanavaid. Punapartei hõlma alla pugenud sõjakuritegude tegijatele maailma avalikkus tähelepanu ei pööra. Nende selja taga seisab suur kartus ida poolt kumava äraarvamatuse ees.

Parteitud sõjamehed, saksa välivormis, kes tegid üliinimlikke pingutusi Eesti vabaduse taastamise eest, ei ole leidnud väärilist tunnustust isegi mitte meie paljukannatanud riigikese tänaste juhtide poolt. Nende võitlejate ausa nime eest ei võitle ennastsalgavalt ja avalikult ka ükski eestlaste juhtorgan väljapool kodumaad. Vähemalt ei võitle nii, et seda näha või kuulda oleks. Väsimus ja mugavus on praeguse ajastu tänu tehtud ohvri eest. Harva leidub mõni tunnustav ülevaateartikkel mõnes kõrvalisemas ajakirjas. Õnneks on säilinud rahva enese tunnustus oma kangelastele.

Tänane ajakirjandusvabadus ja isegi organisatsioonide vaheline kirjavahetus võtab enesele häbivaarse julguse nimetada ausaid parteituid väikeriigi demokraatliku vabaduse eest võidelnud patrioote - natsideks.

Sellise nimetuse kasutamise lubamine meie sõjameeste kohta on meile kõigile, kes Eesti vabadusest hoolime, suureks häbiks.

On aeg sirgu lüüa selg ja nõuda õigust! Kõigepealt meie rahva enese südamest, siis selle rahva esindajatelt ja juhtidelt ning seejärel kogu maailma avalikkuselt.

Aidaku meid õigluse jalusleseadmisel Issand Jumal ise.

Kuid - kes ennast ise ei aita, selle jätab lõpuks ka Jumal lootusetuna ootele.

Eesti Vabariik, oma 91 aastaringiga kohustab meid virkusele ja jätkuvale võitlusele relvadega, mis ei hävita, vaid loovad õiglust ja seavad seda jalule.



Mu Eestimaa, oh looda: küll ajad muutuvad!

Meil tulevased tunnid veel toovad kinnitust!

Käi kindlalt! Nõua õigust!

Aeg annab arutust,

Aeg annab arutust!


Head Eesti Vabariigi 91 aastapäeva

Õp. Ants Tooming


 

Tagasi