Üks Kutse
 

Üks kutse


"Kes minu juure tuleb, see ei pea nälga nägema."


Joh. 6,35


Miks ei kuule näljased seda kutset? Kas on elu nii karm ja tormine nagu sügis, et matab hüüdja hääle? Inimesed jooksevad nii kiiresti ühelt kohalt teise, nagu ajaks neid surm taga. Kõigil on nii vähe aega. Ja peale selle huugavad igal pool masinad, kisendavad moodsad sõidukid, et antagu neile teed ja lastagu teistest mööda. Ei kuule selles möllus nii õrna, salapärast kutset: Kes tuleb minu juure, see ei pea nälga nägema.


Üks kutse, nii vana kui ema kutse, kes meelitab väikest last enda juurde: Tule, jah, tule, ma annan sulle süüa!


Need, kes ometi mõistsid neid sõnu, said aru, et neid hüüab Jumala Poeg. Need läksid ta juurde ja said söönuks.


Nad sõid armastust ja rahu viha ja vaenu asemel. Lepitust ja armu panid nad lauale toore kättemaksu asemele. Tema juures sõid inimesed säärast õnne, mis pidas vastu elulõpuni. Ei olnud neil suuri leivatagavarasid, ei olnud niisugused usklikud inimesed igakord rikkad ja väga targad. Teinekord päris lihtsad ja puruvaesed. Aga nad panid käsi nii kõvasti palvele kokku, et südamesse ulatus nende käepigistus. See tegi neid rõõmsaks ja õnnelikuks. Nad jutustasid igaühele: Meil on nii rikas leivaisa, kes meid hoiab elus ja surmas.


Issand, sina oled tõesti rikas. Taevas ja maa, headus ja tõde on sinu igavene varandus. Ja minu vaene süda, ka see on sinu oma. Sa kuuled, kuidas ta rahutult lööb. Ta nälgib . . .


Jaan Lattik 

Tagasi